Inimene kogeb kolme igatsust

Ma igatsen …” oli tunne, mida tundsin ca 5 aastat tagasi oma hinges. Sõnaseletamatu igatsus saatis mind hetkedel kui istusin kontorilaua taga, jalutasin mererannas, reisisin teisele poole maakera või kohtusin sõpradega. Tundsin end üksildasena, sõltumata sellest, et mind ümbritsesid toetavad inimesed ja väljakutseid pakkuvad tegevused. Kõik imetlesid minus peituvat ja kiirgavat positiivsust. Tänasel hetkel seda meenutades võiks nimetada sellist positiivsust maskiks, mis varjas osavalt minus peituvat tühjust ja igatsust.

Saara Kinnunen on oma raamatus “Igatsus isa järele” nimetanud kolme igatsust, mida iga inimene kogeb:

  1. Igatsus kontakti kogemise järele;

Igal inimesel on vajadus kuhugi kuuluda.  Meil tekib füüsiline kontakt oma vanematega eostamise hetkel. Loote arengu ja beebi esimestel aastatel on kontakt vanematega lapse jaoks äärmiselt olulised. Kui oleme kogenud hülgamise tunnet, siis võib meis tekkida tunne, et meid ei taheta.

Uskumused mis sel hetkel meis peituvad on järgmised “Ma ei kuulu mitte kusagile”, “Keegi ei tunne minust rõõmu” või “Keegi ei taha minuga koos olla”.  Täiskasvanuks saades võib sellistele uskumustele lisanduda näiteks sisetunne et “Ma ei sobi soovitud meeskonda” või “Ma ei ole hea meeskonnaliige”.

Juhul kui inimese elus on defitsiit kontakti kogemise järgi, siis võib see tekitada temas viha ja kibestust.  Viha võidakse suunata kas väljapoole või siis endasse sissepoole. Kinnihoitud viha hoiab kinni inimese väge ehk jõudu tegutsemiseks. Teraapias kogevad kliendid viha vabastamisel nii pinge langust kui ka kuumust, mis sööstab justkui elektrilaenguna üle keha. 

  1. Igatsus saada armastatuks ja hinnatuks;

Igale inimesele on oluline kogeda et ta on väärtuslik ja armastatud. Inimesed on üksteisele peeglid ja me soovime et meid nähes meile olulised inimesed rõõmustaksid.

Nendel hetkedel on meis hinges tunne “Mind armastatakse”, “Minu üle tuntakse rõõmu”. Kui inimest ei panda tähele, siis ta arvab et ta ei ole väärtuslik, mille tulemusel kaasneb oht et inimene ei julge oma tegelikku potentsiaali edaspidises elus rakendada. Võimalik, et inimene võib tunda nii häbi kui ka süütunnet iseenda olemuse ja käitumise pärast. Teraapias süütundega tegelemine toob inimesse tagasi usu ja usalduse iseendasse, mille tulemusel hakkab vabanema loovus ja julgus oma potentsiaali avaldamiseks. 

  1. Igatsus oma tähtsuse kogemise järele.

Iga inimene soovib, et tema tegevustel oleks tähendus, tema arvamust kuulatakse ja neid võetakse tõsiselt. Inimesel on vajadus et teised märkasid teda ja seda mida ta teeb.

Kui inimeses on tunne, et ta ei oska midagi teha, siis võib tema sisekõne sisaldada sellised uskumusi nagu “Ma ei oska midagi õigesti teha”,  “Kõik alati ebaõnnestub”, “Ei tasu proovidagi”, “Olen rumal”.

Sellised uskumused tekitavad inimeses argust ehk tegutsemise asemel tõmbub ta pigem tagasi, kuna hirm ebaõnnestumise järgi on väga suur. Püüdes seda tunnet varjata, võivad inimesed olla väga tegusad ja aktiivsed, kuid sisemuses võib olla nendes sügav hirm ebaõnnestumise ees või siis on aktiivne tegutsemine ajendatud pigem soovist saada tunnustust iseendast väljast poolt. Teraapias töötades hirmuga, siis terapeudina mõistan, et hirm peidab sageli teisi tundeid, mis on tegelikud takistajad. Hirm on oma olemusel inimese loomulik reaktsioon tundmatu olukorras. Seega on oluline alati minna sügavamale ja mõista, millega hirm on seotud.

Süütu ja orvu arhetüübi varjupool hoiab kinni igatsuses

Mul on olnud suur õnn elada koos vanemate ja õdede vendadega. Tänapäeval jääb seda üha vähemaks. Nii nagu kõigis peredes, on ka meil olnud nii kergemaid ja raskemaid aegu. Mind on inspireerinud Carol S. Pearsoni kangelase teekonna käsitlus, milles ta väidab, et me kõik peame oma arengus kogema ka raskemaid hetki. Need on hetked, kus me oleme sunnitud süütu arhetüübist astuma orvu arhetüübi energiasse ja kogema nii hüljatuse kui ka igatsuse tunnet. Süütuna me usume oma unistustesse ja orvu arhetüüp väljendub samaaegselt pettumust unistuste võimalikkuses. Paraku ilma selle igatsuse tundeta on meil keeruline saada täiskasvanuks. See teadmine tõi mulle rahutunde. On ju ka vanasõna “Mis ei tapa, see teeb tugevaks“. Kuid samas ütleb ka Carol, et me ei tohiks jääda nendesse hetkedesse enda elus kinni. Aga just see tavaliselt juhtubki. Kogetu takistab elu elamist ja kogemist täisväärtuslikkuna.

Aga mis juhtub siis kui jäämegi kinni sellesse igatsusse?

Hetkel kui jääme kinni igatsusse või rahulolematusesse võivad igatsusega seotud tunded nagu hirm, viha, häbi, süütunne või väärtusetuse tunne takistada valikuid, otsuste tegemist ja täisväärtuslikku elu elamast.Teekonnal terapeudiks ja tegeledes enda sisekaemusega olen jõudnud arusaamiseni, et me ei saa küll muuta seda mis meie elus on toimunud, kuid me saame minna tagasi nendesse sündmustesse ja kogemustesse ja luua enda jaoks uue tähenduse ja saada ühenduse tunnetega, mis meie arengut ja eneseteostust toetavad. Kontakt iseendaga loob võimaluse astumaks välja igatsusest ja kogeda nii elu küllust kui ka mitmekülgsust. Selline taasühinemise hetk on imeline kogemust, milleni tasub julgeda elada! 😉

Tule ja osale 16. aprillil kl 18.00 Holistika Instituudis (Endla 15, Tallinn, 4. korrus) toimuval vestlusõhtul või tule koge holistilist regressiooniteraapiat, leia kontakt iseendaga ja vastus enda sisekaemusele “Ma igatsen …”