Minu lugu: vaimsus igapäevaelus – rännak iseendaga iseendani

IMG_0907„Muutus … see on midagi mis saabub Su ellu ootamatult ja justkui ühe silmapilgutuse kiirusel või on see miskit, mis jõuab Su ellu tasaselt hiilival sammul ning ühel hetkel Sa justkui ärkad üles ja küsid endalt “Kuidas see juhtus?““ (Brandon Bays „Living The Journey: Using The Journey Method to Heal Your Life and Set Yourself Free“).

Muutused – elu loomulik osa

Inimene on unikaalne, sotsiaalne ja õppiv olend, kes suhetes ümbritsevaga kujundab oma arusaamist nii iseendast kui ka teda ümbritsevast maailmast. Inimeseks olemise unikaalsus väljendub oskuses filtreerida infot nii, et see tagab vaid talle omase arengu ja eristumisvõimaluse teistest inimestest. Sellel pikal arenguteel, mida nimetatakse eluks, on meil kõigil võimalus teha valikuid ja tuua muutusi oma ellu. Valikute tegemist mõjutab nii keskkond  kus me parasjagu viibime kui ka infovoog mis meid ümbritseb. Kuigi pealtnäha tekitab valikute tegemine meis teatavat aukartust, siis tegelikkuses on nende tegemine meile niisama omane kui iga teine rutiinne igapäevane tegevus.

Kuigi tulenevalt eeltoodust võiks järeldada, et valikute tegemistest tulenevad muutused on inimese igapäevaelu loomulik osa, millega kokkupuude peaks olema inimese jaoks loomulik osa igapäevast, siis paraku on reaalsus see et nendega leppimine oma elus on tunduvalt keerulisem kui me seda esialgu üldse arvame. Tsiteerides klassikuid filmist „Viimne reliikvia“ „Me pole täna need kes me olime eile, ja me ei ole homme need kes me oleme täna“ võiksime ju järeldada, et alistudes elu muutuste paratamatusele aktsepteerime end tingimusteta sellisena nagu me olime eile, oleme täna ja kelleks kujuneme homme. Kuid kuidas on see võimalik igapäevaelus? Mis või kes meid takistab meil olla tänulik neile muutustele mis meie ellu saabuvad ja armastama end sellisena nagu me oleme või kelleks me kujuneme? Või siis kas ja mis osas on meil ikkagi võimalik olla teadlikumalt osaline sellise loomuliku eluprotsessi osa, võttes vastutuse oma arenguteel?

picture 469 copyMinu lugu

Mina ise olen elav näide inimesest, kes on enamiku oma elust pühendunud muutuste vältimiseks või siis nende teadlikuks juhtimiseks oma elus. Olen olnud aastaid keskendunud pigem tegevustele ja valikutele, mis justkui näiliselt elimineerisid eos ära kõigi ootamatute muutuste saabumise mu ellu. Püüdsin pidevalt stabiilsuse, turvalisuse ja lihtsuse suunas, välistades elu loomulikku kulgemise. Aga elu paratamatuse vastu ei saa ja seega iga lähenev nn plaaniväline muutus tähendas minu jaoks justkui ootamatult lähenevat looduskatastroofi mille laastavate tagajärgede eest olin jõuetu end kaitsma. Noore inimesena vähese elukogemuse pealt iseenda elu jäik ja plaanipärane juhtimine viib paratamatult selleni et turvaline on võtta endale eeskujuks kas autoriteedi arvamust (nt lapsevanem) või teiste elulood (nt edukad inimesed) kelle arvamust ja kogemust enda elus rakendada ja seda väga lihtsal põhjusel – usaldus autoriteedi nägemusele viib miinimumini läbipõrumise riskid.

Öeldakse et pere esimene ehk siis kõige vanem laps võtab endale alateadlikult suurema vastutuse nii teiste kui ka iseenda elu ja heaolu eest. Tõenäoliselt juhtus see ka minuga – olen kasvanud teadmisega, et igaüks on oma õnne sepp ja seega nii iseenda elu kui ka heaolu eest lasub vastutus ikkagi minul endal, mitte kellelgi teisel. Samas kuna olen pärit keskmisest suuremast perest, siis paratamatult pidin olema eeskujuks ja vastutavaks nooremate õdede ja vendade eest. Iseenesest ei olegi selles midagi halba, kuna selline iseennast vaid usaldav elufilosoofia on pannud mind omaenda elu viimse detailini planeerima, vastavalt plaanile tegutsema ja muidugi ka võtma vastutust selle eest mida elu toob või siis ei too. Ema on öelnud, et olen olnud juba beebiajast peale omanäoline laps, kellega ei olnud kunagi muret – olin olnud selline omaette nokitseja ning arvan et selles osas väga palju muutusi ei ole ka aastatega toimunud. Hindan ka hetkel omaette olemist, kuigi õnneks tänu viimasel ajal enesega teadlikule tegelemisele ei ole see üksindusse minek enam ideaalne põgenemisplaan, vaid pigem on see muutunud kvaliteetajaks iseendaga. Eks elu olemus siiski tähendab nii suhtlemist teiste inimestega kui ka  tasakaalu erinevates rollides, aga selleks et alistuda elu olemusele on vajalik aegajalt suunata pilk iseendasse ja tekitada diskussiooni enda sisehäälega. Ma ei ütleks et ma ei ole mitte kunagi oma sisetunnet kuulanud. Ei seda mitte. Kuid usun et otsuste tegemisel sai siiski domineerivaks minu elus nn mõistuse hääl, kes kaalus valikute tegemisel nii plusse kui ka miinuseid või andes hinnanguid nii tavapärase kui ka ebatabalise käitumismustrite sasipuntras.

Võimalik et just tänu liigsele kalkuleerimisele enda elu valikutes olen olnud pea kogu oma noorukiea Otsija ja seda nii inimsuhete kui ka erinevate töiste rollide rägastikus. Olen teinud oma elus mitmeid uusi algusi, lõpetades üksteise järgemööda erinevaid ülikoole või siis otsides (või õigemini isegi oodates) et minu elutee ristub ideaalse partneriga, kes toob minu õuele õnne ja rõõmu, arusaamata lihtsast tõsiasjast, et kõik see mida ma otsisin väljapoolt, selle allikas on minus endas olemas. Ehk mitte keegi teine ei saa teha mind õnnelikuks, kui mu enda sees on juurdunud mürgine rahulolematus või  kinnijäämine ideaalpiltide maailma, millel aga on tegeliku eluga väga vähe pistmist.

Igaljuhul minu eksirännakud läbi uute alguste viisid mind hetkeni, mida Õpetajad nimetavad valgustuseks. Mäletan et oli augustikuu, kuskil 4 aastat tagasi. Leidsin ennast taas lõksus olevat vanades käitumismustrites. Olin väga õnnetu. Ühel hetkel aga tegin otsuse „Aitab. Ma vajan abi“. Kuna psühholoogi juurde minek oli mulle võõras, ja ei tundunud ka otseselt vajalik, kuna ega pealtnäha ju midagi  väga viga ei olnudki. Rahulolematus vaid piinas. Ja seega läksin enda Feng shui õpetaja vastuvõtule ja palusin tal kaardistada ära minu elu hetkeolukord. Meetodina kasutas ta Feng shuis kasutusel olevat bagua tsoonide analüüsi, mille abil kaardistas ta ära mu elu 8 olulist valdkonda – minevik, tulevik, suhted, õpetajad, abistajad, rikkus/rahulolu, renomee ja karjäär. Kuigi sel hetkel ma seda ei teadnud, aga iga bagua tsoonile vastab ka inimkehas paiknev tsakra ehk energiakeskus.  Olin tulemusest hämmingus, kuna tulemus  oli minu jaoks rohkem kui ootamatu. Nimelt oli „diagnoos“ järgmine, esiteks olid peaaegu kõik tsoonid omavahelises suhtes tasakaalust väljas ja eriti siis oli madal minu mineviku ja sugupuu bagua tsoon, millele vastab siis juurtsakra. Mis infot see minu jaoks tähendas – turvatunde puudumist, hirme ja usaldamatust maailma vastu. Irooniline, mis? Mina kes ma olin lõpetanud mitmeid ülikoole, võisin töötada kus soovisin, olin ettevõtja ja omasin laia kontaktvõrgustiku ehk inimesi enda elus, piinasin tegelikkuses hirmude, turvatunde puudumise ja usaldamatuse käes. Sel hetkel alistusin, lõpetasin võitlemise ja minu rännak iseendaga iseendani sai alguse.

Seega tulenevalt eeltoodust olen sügavas tänutundes, et minu elu ristus 1 aastase holistilise treeninguga Holistilise Teraapia Instituudis, andes mulle võimaluse saada iseendast ja mind ümbritsevast teadlikumaks. Olen õnnelik teekonnal iseendaga iseendani. Lisaks jätkan 2015.a. septembris juba samas koolis holistilise terapeudi õpinguite teekonda, sooviga peagi hakata juba läbi teraapiaseasside kõike seda head mis minu elu muutis, ka jagama kõigi teiste huvilistega.

Minu õpingute aastat, mis ühtlasi oli ka 2014 kalendriaasta lõpp, võiks iseloomustada 3 vaimset seadust, milleni sel aastal IMG_1166jõudsin ja mille võtan ka uude aastasse kindlasti kaasa.

  1. Läbi südame jõuan harmooniani.
  2. Võtan iga muutust kui komplimenti minu vaimsele arengule.
  3. Juhuslikkust ei eksisteeri.

Lisaks eeltoodule olen asunud taaskord peale pikki aastaid loomingulisele teele. Lisaks mitmetele teistele ettevõtmistele hakkan taaskord kirjutama.

Head lugemist ja kaasamõtlemist! 😉

Käesolev lugu on väljavõte Holistilise Teraapia Instituudi kursuse “Holistiline treening” lõputööst, 2015.a.

Lisa kommentaar

Or